Paluks vähem toksilist põllumajanduspoliitikat!

Mürk on mürk ja jääb mürgiks – poliitika peaks selle kasutust ohjama, mitte ohjeldamatut kasutamist toetama.

Ei mäleta mitmendas filmi „Visa Hing” („Die Hard”) osas kirub peategelane „Vihkan, kui mul on õigus” ("I hate being right") või miskit seesugust. Loomulikult teeb ta seda siis, kui tema poolt välja käidud ohustsenaarium, mille kogenud inimesed maha laidavad kui ebatõenäolise ja liiga pessimistliku, ikkagi tõeks osutub. Tunnen vahetevahel sedasama. Olen korduvalt ja mitmel pool pidanud kirjutama pestitsiidide põhjustatud hädadest, muuhulgas ka selles blogis (nt siin ja siin). Vahel on see tundunud vastu tuult – no ütleme, sülitamisena. Nüüd siis on korraga tegu ajakirjanduses ja teleuudistes populaarse teemaga.

Viimased mesilaste suremised on lõpuks hakanud üldsuse suuremat tähelepanu pälvima ning mesinike mure on muutunud sedavõrd suureks, et „otsustajad ja esindajad” on pidanud tunnistama probleemi. Parem hilja, kui mitte kunagi. Paraku tehakse nii mõnigi kord nägu, justkui oleks suures plaanis siiski kõik korras - vaja vaid veidi peenhäälestust.

Nagu alati, on väga raske igal konkreetsel juhul tõestada, et mesilased surid just mürgitamise tõttu. Sel korral oleme siiski taolise tõestamise lähedale jõudnud. Praegu paistab, et vähemalt mõnel juhtumil on tegemist otsese rikkumisega, kus rapsil kasutati üksnes teraviljadele mõeldud putukamürki. Esimese hooga isegi ei tea, keda või mida siin appi hüüda, sest putuk- ja tuultolmlejate kultuuride erinevus peaks ju igale põllumehele selge olema. Paraku ongi nõnda, et kui ohtlik mürk on paljudel inimestel käes, leidub ikka mõni, kes seda valesti kasutab. Kas teadlikult lühiajalise kasu nimel nurki viilides või lihtsalt rumalusest, kes seda teab.

Tolmeldamise tähtsust põllumajandusele on ju kõik koolis õppinud ja valmis seda ka avalikult kuulutama, aga samas üritatakse siiski kogu vastutust mesinike kaela veeretada. Räägitakse, et kui mesinik ise hoolas, siis polevat pestitsiidide nõuetekohase kasutamise korral probleeme. Mesinikud registreerigu end ära, nii et neid enne taimekaitsetöid teavitada saaks ja pangu aga mesilased kinni, kui kusagil naabruses mürgitatakse – kuigi palava ilmaga mesilaste tarus kinni hoidmine reeglina hästi ei lõpe. Pealegi, kes teavitab metsikuid tolmeldajaid, näiteks kimalasi? Või loodetakse, et ka nemad end arvele võtavad?

Ajalugu näitab, et kahjutuks on peetud pea kõiki neid pestitsiide, mis tänaseks ohtlike keskkonnamürkidena kasutamiseks keelatud. Kõik, kes kõnealuse teema arenguid jälgivad, teavad sedagi, et praegu on käimas võitlus mitme laialt kasutatava pestitsiidi üle. Glüfosaadist kirjutasin ka ühes pestitsiide puudutavas postituses ja uusi arenguid siin hetkel pole. Kirjutasin seal ka pestitsiide ja biotsiide puudutavast üldisemast teemast: endokriintalitust häirivast toimest, mille kriteeriumid sõnastati Euroopa Komisjoni poolt viisil, mis teenib pigem tööstuse lähihuve kui inimtervise ja keskkonnakaitse vajadusi. Nüüdseks on liikmesriigid kõnealusele pettumusttekitavale dokumendile rohelist tuld näidanud, vaatamata sellele, et Rahvusvaheline Endokrinoloogia Selts on sellele andnud väga negatiivse hinnangu.

Mesilaste ja teiste tolmeldajate seisukohalt on siiski olulisem eelkõige insektitsiididega seotud riskide õige hindamine. Siin on juba mõnda aega käinud trall ümber neonikotinoidide. See on sünteetiliste putukamürkide rühm, mille molekuli ehituses on mõned olulised sarnasused loodusliku nikotiini molekuliga. Sarnaselt nikotiiniga on nad putukaile mürgised, kuid imetajatele vähem mürgised kui looduslik nikotiin, mistõttu algul tundus, et tegu on tõeliselt heade taimekaitsevahenditega. Nii ongi neist kahe aastakümnega kujunenud üks enimkasutatud putukamürkide rühm. Viimastel aastatel on kogunenud andmeid, et mitmed neonikotinoidsed pestitsiidid on tolmeldajaile, sh meemesilastele ohtlikud. Võiks ju arvata, et putukamürgi mürgisus putukatele ei tohiks kedagi üllatada. Probleem on aga eelkõige selles, et ka varem mesilastele ohutuks peetud väga väikesed pestitsiidikogused häirivad nende orienteerumisvõimet. Seetõttu on alust seostada neonikotinoidide mõju mesilaseperede kollapsiga, mille tüüpiliseks tunnuseks on töömesilaste kadumine. Samuti on mõnede neotnikotinoidsete pestitsiide väikesed, seni ohutuks peetud kogused ilmselt kahjulikud kimalastele.

Mõned aastad tagasi otsustatigi Euroopa Liidus oluliselt piirata kolme neonikotinoidide rühma kuuluva pestitsiidi – klotianidiini, tiametaksaami ja imidaklopriidi – kasutamist. Paraku on kehtiv piirang üsna auklik, paljud liikmesriigid, sealhulgas Eesti, on osanud sellest mööda hiilida. Nüüd on arutelu all tõsisem keeld, mis tagaks tolmeldajatele tõhusama kaitse, kuid pole selge, kas see rakendub. Samas on neonikotinoidide tootjad Bayer ja Syngenta ägedalt sõdimas kasutuspiirangute vastu, vaatamata sellele, et isegi nende endi rahastatud uuringud näitavad kõnealuste kemikaalide ohtlikkust tolmeldajatele. Miski pole veel kindel.

Tolmeldajatele on kahtlemata hea uudis see, et järgmisest aastast jõustub kõigil niinimetatud ökoaladel täielik pestitsiidide kasutamise keeld, millest mõni aeg tagasi ka kirjutasin. Samas diskrimineerib otsetoetuste suhtes „abikõlblikku” maad määratlev määrus endiselt maastikuelementidega põllumajandusmaad, seega siis just sellist põllumajandust, kus tolmeldajatele on tagatud suurem elupaikade mitmekesisus ja võimalus keemiarünnakute eest varjus olla. Üks reegel suunab põllumajandust säästvamas, teine laastavamas suunas.

Otsetoetuste kõrgem tase on ka selgelt seotud suurema pestitsiidide kasutusega. Seda on näha ühelt poolt liikmesriikide võrdluses, nagu näitasime ka ülevaateartiklis  (vt. joonis 9). Seal paistab Eesti olukord veel mitte nii halb, võrreldes enamiku Euroopa Liidu riikidega – see on meie väiksemate toetustega kooskõlas. Siiski ei ole ka meie olukord kiita – muidu ei peetaks ministeeriumikoosolekuid hukkuvate mesilaste teemal. Liiati on meie trend selgelt negatiivne, suurema mürgitamise suunas, mis paraku samuti seotud toetustega, mis tasapisi tõusevad.

Poliitikamuutusega ei tohi venitada, kuni tolmeldajad kaovad. Siis on juba hilja. Päriselt.

Postituse autor: Aleksei Lotman