Mõeldes Euroopa Liidu rahastamise tulevikule. Kui palju raha jätkub Ühise Põllumajanduspoliitika meetmetele?

Euroopa Komisjon on üllitanud ühe olulise aruteludokumendi Euroopa Liidurahanduse tulevikust. Ei hakka pikemalt arutama selle üle, kas selle ja paljude teiste sarnaste dokumentide koostajad polegi näinud kuulsat seriaali „Jah, minister”... või siis vastupidi, on sellest koguni innustust saanud. Eriti tore on lk 23 kirja pandud mure Euroopa Liidu ametnikkonna alarahastatuse üle. Tundub, et selle lõigu kirja pannud ametnikud elavad teisel planeedil võrreldes eurooplaste enamusega. Ent dokumendis on ka üht-teist, millele saab siiski tugineda edasistel aruteludel Euroopa Liidu ja selle suurime poliitika – ÜPP – rahastamise tuleviku üle.


Kahtlemata on positiivne (ehkki mõneti triviaalne) dokumendi 2. peatükis väljendatud põhimõte, et avalik raha peaks minema avalike hüvede eest maksmisele. See loob aluse Euroopa Liidu eelarvestamise põhimõtete viimisele mõistlikule alusele ja selge eesmärgita rahakulutuste, nagu näiteks ÜPP 1. samba otsetoestused, lõpetamisele pärast 2020. aastat. Kahjuks dokumendi koostajad pole ise järjekindlalt jälginud kõnealust põhimõtet, muuhulgas eelnimetatud otsetoetuste maksmise lõpetamist isegi ei kaaluta, arutades vaid ühe võimalusena nende kärpimist.

Peatükk 3 käsitleb erinevate poliitikate senist tulemuslikkust, kuid jääb väga üldsõnaliseks. ÜPP kohta üritatakse mõista anda, et see rahastab „kestlikku põllumajandust”, kuigi kõik asjaga kursis olevad inimesed teavad, kuidas selle Euroopa põllumajanduse säästvusega või kestlikkusega lood tegelikult on. Siiski tuuakse välja üks oluline asjaolu: ÜPP eelarvest kulub 80% vaid 20% tootjate toetamiseks, seega ülejäänud 80% taludest peavad leppima 20% toetustest. See näitab veel kord, kui silmakirjalik on ÜPP põhjendamiseks toredate väiketalude fotode eksponeerimine. Peatükk 4 on pühendatud erinevate poliitikate, sealhulgas ÜPP reformimisele, kuid selget tulevikuvisiooni sealt ei paista.

Peatükk 5 käsitleb viit tulevikustsenaariumi:
a) „Samamoodi edasi”;
b) „Teha vähem koos”;
c) „Mõned teevad rohkem”;
d) „Põhjalikud ümberkorraldused” ja
e) „Teha palju rohkem koos”.

Ega siin tegelikult ju palju valikuid pole. Jätkamine tehes nägu, nagu oleks kõik korras, oleks naeruväärne; lihtsalt ühistegevuste ja -kulutuste vähendamine ilma nende sisusse tungimiseta nõrgendaks Euroopat, selle vastand, bürokraatide unelm palju suuremast kulutamisest oleks enesetapjalik, kuid on õnneks võimatu. Erinevate huvide alusel sarnaste liikmesriikide ühistegevus lisaks Euroopa Liidu tasemel kokkulepitule on teatud määral loomulik ja vajalik, kuid näha selles põhilist teed tulevikku on samuti absurdne.


Õigupoolest ainus tähelepanuvääriv stsenaarium on „põhjalikud ümberkorraldused”, kuid tegelikult pole seegi piisavalt süvitsi minev. Ühise Põllumajanduspoliitika otsetoetused näiteks siingi üksnes „vähenevad”. Kodanikühiskond peaks ilmselt nõudma Euroopa Liidu rahastamise tõeliselt põhjalikku muutmist, mis vastaks 21. sajandi väljakutsetele. Avalikku raha tuleb tõesti maksta üksnes avalikes huvides, nagu ka dokumendi koostajad on lõpuks mõistnud. Enam ei saa maksta mingeid toetusi lihtsalt selle pärast, et nii on ikka tehtud. Vaja on avalikku arutelu, mis on need ühised avalikud huvid, mille nimel meie kõigi ühist avalikku raha maksta.

Autor: Aleksei Lotman

Comments

Popular posts from this blog

Paluks vähem toksilist põllumajanduspoliitikat!

PRESSITEADE: Euroopa Liidu põllumajanduspoliitikas tuleb teha olulisi muudatusi

CAP as usual – killing HNV agriculture.