„Ökoloogilise kasutuseesmärgiga” pestitsiidid?



Nagu mõnes varasemas postituses juttu olnud: mida suuremad on ÜPP otsetoetused, seda rohkem raha kulub pestitsiidide ostuks. ÜPP keskkonnamõjusid käsitlevas artiklis (Lotman ja Kasak. EuroopaLiidu ühine põllumajanduspoliitika – kas ka päriselt roheline?Akadeemia nr. 3 – 2017) näitasime, et seal, kus hektari kohta suuremad otsetoetused kasutatakse rohkem pestitsiide (artikli joonis 9). Aga mis siis sellest? Väidavad ju paljud keemiatööstuse esindajad, et tänapäeva pestitsiidid olevat keskkonnale ja tervisele ohutud ning neid kasutamata jääksime nälga. Omast kogemusest võin küll kosta, et näljaseid mahetalunikke pole ma veel kohanud ega ole ka kuulnud kusagil maheviljeluse osakaalu suurenemisest tingitud näljahädadest, aga see selleks. Räägiks veidi pestitsiidide väidetavast ohutusest, millega pole paraku sugugi lood nii roosilised, kui neid näha soovitakse. Pestitsiidide turule lubamise protsess tugineb tööstuse enda uuringutele ning ikka ja jälle selgub, et mõnigi algul ohutuna paistnud aine osutub mutageenseks, teratogeenseks või kantserogeenseks.



Võtkem näiteks maailma enimkasutatud herbitsiid: glüfosaat, mille jääke leitakse tänapäeval toidust, õllest ja inimeste verest. See tundub esmapilgul uskumatu, sest kõike rohelist tapvat taimemürki ei saa ju kasutada kultuuri kasvamise ajal. Erandiks on siin spetsiaalselt glüfosaadikindlaks kujundatud „Roundup-ready” geneetiliselt muundatud taimed, mis USA põllumajanduses üldlevinud, aga neid ei ole Euroopa Liidus lubatud kasvatada ja teadaolevalt ei kasvatata ka. Ent näiteks herbitsiidi „Roundup Gold” pakendilt saab lugeda juhatust, kuidas seda kasutada koristuseelseks umbrohutõrjeks. Nii et kui vili valmis ja enam ei kasva, saab seda pritsida küll. Glüfosaat pole küll sugugi nii püsiv kui seda olid vanad „head” DDT ja teised, õnneks ammu keelustatud kloororgaanilised mürgid, kuid ometigi säilib see keskkonnas märksa kauem, kui vahepeal arvati. Nii pole ka ime, et tänaseks on see ka tarbijate organismi jõudnud.

Võidakse küsida, et mis siis, kui jõuab: on ju tegemist taimedele mürgise ainega, inimene ent on teadagi loom, mitte taim. Paraku pole siiski tegu ka loomadele ohutu ainega. Rahvusvahelise Vähiuuringute Agentuuri poolt läbiviidud analüüs viis järelduseni glüfosaadi tõenäolise kantserogeensuse kohta. Epidemioloogiliste tööde põhjal leiti piiratud tõendeid kasvajate tõenäosuse kasvust glüfosaadi preparaatidega enam kokku puutuvatel inimestel: uuringud maailma eri paigus näitasid mitte-Hodkini lümfoomide usaldusväärselt suuremat esinemist. Loomkatsete analüüsil leiti aga piisavad tõendid glüfosaadi kantserogeensuse kohta. Leiti ka tugevad tõendid glüfosaadi ja selle preparaatide genotoksilisuse kohta. Euroopa Liidus kehtib kemikaalide mõju hindamisel ettevaatuspõhimõte, seega peaks nende hinnangute arvestamine olema kohustuslik.


Kahjuks polnud Euroopa Liidu ametlik otsustusprotsess ülesannete kõrgusel. Saksa riskihindajad ja Euroopa Toiduohutusamet lähtusid eelkõige tööstuse tehtud uuringutest, jättes sõltumatu teadustöö suuresti arvestamata. Sama teed käis hiljuti läbi viidud Euroopa Kemikaaliohutusameti hindamine. Seetõttu pole ime, et glüfosaat leiti ohutu olevat ning tehti ettepanek selle kasutusloa pikendamiseks, vaevumata isegi nõudma täiendavaid ohutusmeetmeid. Kuigi vahepeal ei julgenud kodanike vastuseisust häiritud Euroopa Komisjon pikendada glüfosaadi kasutusluba enam kui aastaks, on nüüd taas laual ettepanek kasutusloa pikendamiseks kümneks aastaks.

Küsimus ei ole üksnes ühe pestitsiidi ohtlikkuse hindamises, vaid puudujäägid on süsteemsed. Lisaks kantserogeensusele ja mutageensusele on mitmetele pestitsiididel endokriintalitust häiriv toime. Euroopa Komisjon sai eelmisel aastal valmis ettepaneku endokrinoloogilisi häireid põhjustavate kemikaalide tuvastamise teaduslikest kriteeriumidest – midagi, mida ta pidi olema teinud juba ligi kolm aastat varem. Tegemist pettumisttekitava dokumendiga, mis kuidagi ei kaitseks meie sisenõretalitust kemikaalireostuse eest. Dokumendi menetlus on pikalt veninud, kuid praegu ei paista kauatehtud sugugi kaunikene tulevat. Senine poliitika elurikkuse ja tervise kaitseks pestitsiidide eest on leebelt öeldes ebatõhus. Miks peaks sellise otsustusprotsessi juures usaldama poliitikat, mis sisuliselt soosib suuremat pestitsiidikasutust?

Loomulikult on Euroopa Liidu ühisel põllumajanduspoliitikal ka häid külgi, näiteks saame selle vahenditest toetada mahepõllumajandust, ohustatud tõuge ja pärandkoosluste hooldamist. Siiski on ühise põllumajanduspoliitika eelarve mahust põhiosa just otsetoetused, mis soosivad pigem ebatõhusat ja saastavat majandamist ning diskrimineerivad kõige loodusesõbralikumaid talunikke. Suure hurraaga esitletud „rohestamine” ei tööta ning põllumajandusega seotud keskkonnamuredele lahendusi ei paku. Absurdi tipuks on enamikus liikmesriikides lubatav võimalus kasutada pestitsiide ka nendel lämmastikku siduvate kultuuride all olevatel põldudel, mis lähevad arvesse kui ökoloogilise kasutuseesmärgiga alad. Loomulikult ei saa mõnikord näiteks karuputke võõrliikidest muidu jagu kui mürgitades, see on mitmest halvast vähima valimine. Kuid nimetada monokultuuri, kus mürgitamine on igapäevase majandamise osa, ökoloogilise kasutuseesmärgiga alaks, on pehmelt öeldes silmakirjalik.

Euroopa Komisjoni põllumajandusvolinik on viimasel ajal üritanud taas võita keskkonnaühenduste usaldust, rääkides kavatsusest keelata ökoloogilise kasutuseesmärgiga aladel pestitsiidide kasutamine. See on tõesti vähim, mida teha, kuid samas täiesti ebapiisav. Paraku hääletas Euroopa Parlamendi põllumajanduskomisjon 30. mail selle ettepaneku maha – ilmselt lubab selles komisjonis olevate rahvaasemike enamuse arusaam „ökoloogilise” kasutuseesmärgiga aladel julgelt edasi mürgitada.

See hääletus näitab veel kord ilmekalt, et isegi pisikesed kosmeetilised parandused tänase haige poliitika keskkonnakahju vähendamiseks ei kipu läbi minema. Põllumajanduspoliitika vajab seega täielikku reformi, mis lõpetaks mürgitamise toetamise ja aitaks majandada loodusega kooskõlas.

Lõpetuseks tahan aga taas kord korrata, et nõue poliitikamuutuseks ei ole suunatud põllumajanduse vastu, vaid sellise korralduse poolt, mis kohtleks ausalt vastutustundlikke põllumajandustootjaid. Kuidas majandada säästvalt, nii et tänane toidutootmine säilitaks ka homse joogivee arutasime muuhulgas ka tehismärgalade seminaril http://elfond.ee/projektid/tehismargalade-seminar.

Autor: Aleksei Lotman

Comments

Popular posts from this blog

Paluks vähem toksilist põllumajanduspoliitikat!

PRESSITEADE: Euroopa Liidu põllumajanduspoliitikas tuleb teha olulisi muudatusi

Mis on katki? Ei rohkem ega vähem kui ELi mahukaim poliitika