Pilk ühisele põllumajanduspoliitikale uue kümnendi hakul

Siin blogis on korduvalt juttu olnud, et ÜPP keskkonnajälg jätab soovida ja seetõttu vajab see poliitika tõsist reformi. ÜPP rahastus on EL tasemel eelkõige 1. sambas ja mida suuremad on sellest makstavad otsetoetused, seda halvemad on keskkonnanäitajad. Poollooduslike koosluste ja teiste kõrge loodusväärtusega põllumajandusmaade majandajaid diskrimineeritakse süstemaatiliselt. Just seetõttu korraldas Eestimaa Looduse Fond koostöös kolleegidega Eestist ja mujalt Euroopast reformi käivitamise eel rahvusvahelise konverentsi Euroopa põllumajanduse tulevikust, mille osalejad samuti leidsid, et ÜPP vajab suurt muutust.



Kirjutatud on sellestki, et reformi ettepanek, mis sõnastas 2020. aasta järgse ÜPP määruste eelnõud ja mille Euroopa Komisjon üllitas ülemöödunud aastal, valmistab keskkonna mõttes pigem pettumust. Ajale jalgu jäänud kahesambalisest struktuurist ei ole loobutud, 1. sambast kavatsetakse jätkata eesmärgistamata otsetoetusi, sedakorda on kavas esimesele (tegelikult peamisele) neist nimeks panna „põhiline sissetulekutoetus jätkusuutlikkuseks”. Pettumust valmistas ka Komisjoni ettepanek uue perioodi finantsraamistiku ÜPP kohta käivas osas: 2. sammast tahetakse kärpida proportsionaalselt rohkem kui 1. sammast. Eesti jaoks tähendaks see aga seda, et otsetoetuste ühtlustamise tõttu 1. sammas mõnevõrra suureneb, samas kui 2. sammas väheneb sama palju, kui enamusel teistel liikmesriikidel.

Tinglikult positiivseks võib lugeda püüdu viia poliitika eesmärgipärasemaks ja jätta liikmesriikidele rohkem vabadust selleks vahendeid kavandada. Tinglikult seetõttu, et eesmärkide täitmise mõõdikud ei ole pakutud kujul piisavad selleks, et vältida liikmesriikide katseid vähem ambitsioonika eesmärgiseadmisega lühiajalist konkurentsieelist saavutada. Positiivne on seegi, et senise vaid 2. sammast reguleeriva maaelu arengukava asemele tuleb mõlemat sammast käsitlev ÜPP strateegiakava (mis küll teeb kahesambalise struktuuri enda veel mõttetumaks). Samuti tuleb positiivseks lugeda 1. sambasse kliima- ja keskkonnakavade ehk nn ökoskeemide lisamist, kuigi siingi on nõrgaks kohaks selgusetus, kui palju 1. samba eelarvest ökoskeemidele tuleb reserveerida ja kuidas need peaks suhestuma 2. sambast rahastatud keskkonna- ja kliimakohustustega. Kui välja jätta rahastamisbürokraatia erinevused, on peamine ja selgem vahe selles, et 1. samba ökoskeemid on üheaastased, aga 2. samba keskkonnakohustused viieaastased.

Senise nõuetele vastavuse asemele tuleb tingimuslikkus, millesse integreeritakse ka osa tänasest „rohestamisest”. Olulist sisulist muudatust tänase olukorraga see ei too. Seni viimase postituse ajal oli eelnõude menetlemisel üht-teist toimunud Euroopa Parlamendis ja ka EL põllumajandus-kalandusnõukogus, aga õige vähe. Sellele järgnenud aja jooksul toimus mõningaid olulisi arenguid, mida pole jõudnud siin blogis kajastada.

Enne Euroopa Parlamendi valimisi jõudsid nii selle põllumajanduse ja maaelukomisjon kui keskkonnakomisjon vastu võtta oma raportid. Nagu oodata oli, on keskkonnakomisjoni raport mõnevõrra mõistlikum, tehes muuhulgas ettepanekud tugevdada tingimuslikkust ning reserveerida 1. samba eelarvest ökoskeemidele vähemalt 30% ja 2. sambast keskkonnaga seotud meetmetele vähemalt 40%. Kompromissini kahe komisjoni vahel Parlamendi eelmine koosseis ei jõudnud. Valimiste järel läks veidi aega enne, kui olulised otsused sündisid, kuid praeguseks on selge, et nullpunkti tagasi Parlament ei lähe. Põllumajanduse ja maaelukomisjon otsustas, et kõigi nende artiklite osas, kus keskkonnakomisjonil on kaasotsustusõigus, hakatakse otsima kompromissi.

Nõukogus ei ole samas suudetud veel kuigi paljus otsusele jõuda. Pole selget otsust isegi selles, kas ökoskeemid saavad liikmesriikidele kohustuslikuks, rääkimata sellest, et leppida kokku nende minimaalse rahastamise määr. Arutatud on ka võimalust kehtestada minimaalne kohustuslik keskkonnaga seotud kulutuse osakaal kogu ÜPP osas, kuid ka sellise lahenduse osas lõppotsust pole. Mingeid läbimurdelisi uudiseid pole ka finantsraamistiku läbirääkimistelt kuulda. Üsna oluline on selles kontekstis detsembris Saksa-Prantsuse-Hispaania põllumajandusministrite poolt üllitatud ühispositsioon, kus on mõningaid mõistlikke seisukohti seoses ÜPP keskkonnamõjuga: toetus suuremale keskkonnambitsioonile, sh ökoskeemide kohustuslikkus ja keskkonnaga seotud kuludele eelarvekünnise kehtestamine. Samas ei väljenda nad selget seisukohta, kui suur see künnis peaks olema ja milliseid meetmeid selle protsendi sisse võiks arvestada.

Kokkuvõttes: mida täna teame ja kuidas edasi?
- Esiteks, et väga põhimõttelist muutust reform ei too ja et uued määrused ega eelarve väga palju ei hakka erinema Euroopa Komisjoni ettepanekust: liikmesriikidele antav paindlikkus pisut suureneb, ÜPP kahesambaline struktuur jääb, põhiosa eelarvest jääb 1. sambasse, ökokavad 1. sambas tulevad ja ÜPP strateegiakavad hakkavad reguleerima mõlema samba kasutust.

-Teiseks, läbirääkimised mõnede, sh. ka oluliste detailide teemal võtavad veel aega ja seega ei jõustu uue perioodi määrused alanud aastal, mistõttu tuleb aastane või kaheaastane üleminekuperiood. Pole veel selgust selleski, kas ökokavad saavad olema liikmesriikidele kohustuslikud, rääkimata sellest, kas neile mingi minimaalse raha reserveerimise kohustust tuleb; kas keskkonnaga seotud kuludele seatakse kohustuslik „põrand” ja kui jah, siis milliseid meetmeid see hõlmama hakkab; millised indikaatorid muutuvad kohustuslikuks ja millised raamid seatakse tingimuslikkusele.

Seetõttu tuleb „keskkonnarahval” jätkuvalt paralleelselt tegelda nii Eesti positsioonide mõjutamisega ÜPP ja finantsraamistiku läbirääkimistel kui ka panustada nii palju kui jõuame ÜPP strateegiakava ettevalmistusse. Loomulikult on meie võime mõjutada Eesti kaudu EL taseme läbirääkimisi väike ja kuigi ka strateegiakavas ei ole see ilmselt väga suur, võib siin meie võimalust veidi suuremaks pidada, mistõttu ilmselt on see meile prioriteet. Siiski on vara veel täiesti loobuda reformi käigu mõistlikumale teele suunamise pingutusest.

Finantsraamistiku osas peame jätkuvalt nõudma 2. samba eelarve kaitsmist, mis langeb kokku ka Eesti ametliku seisukohaga. Meie asi on meelde tuletada, et ainus mõistlik viis otsetoetuste tegelikuks võrdsustamiseks on need võrdsemaks kärpida, seega kärpida 1. sammast kavandatust enam. Suurt lootust selle tehniliselt lihtsa ja tegelikult ainsa mõistliku seisukoha läbisurumiseks küll ei paista, aga meie asi on rääkida asjust nii nagu need on.

ÜPP osas on meie asi kaitsta tingimuslikkust ja keskkonda piisavalt kirjeldavaid mõõdikuid ning nõuda vähemalt 30% eelarve suunamist keskkonda otseselt kaitsvatele meetmetele, milleks on 1. sambas üksnes ökoskeem ja 2. sambas eelkõige keskkonnameede, kuigi võib aktsepteerida ka otsese keskkonnakasuga investeeringuid. Kuivõrd ilmselt ei ole lootust 1. samba otsetoetuste kaotamiseks, tuleb nõuda nende maksmist ka „puudega maadele” ja põllumajandusmaal asuvate maastikuelementidele. Seega tuleb „toetusõiguslik hektar” määratleda nii, et see hõlmaks ka selliseid maid.

Põhitööks kujuneb aga lähiajal siseriiklik ÜPP strateegiakava ettevalmistamise protsess, mille raames peame suutma sõnastada ja ära kaitsta piisavalt tõhusad meetmed põllumajandusliku elurikkuse, maastike ja muldade kaitseks ning vette ja õhku minevate emissioonide vähendamiseks.


Postituse autor: Aleksei Lotman