Mis selle Läänemerega lahti on?

Meie kodumere seisund pole enam pikemat aega kiita. See on sedavõrd vana lugu, et paljud inimesed on sellega harjunud ja lakanud olukorra tõsidust märkamast. Samas on üksjagu neidki, kes elavad pidevas paanikaseisundis ja näevad katastroofi seal, kus tegelikult on pigem probleemid. Mis siis on meie merel viga ja kas kõik on päris läbi või on mõni asi hästi ka? Ning millist mõju avaldab meie kodumerele Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika?




Mürgid vähendasid hüljeste ja kotkaste arvukust

Inimene on Läänemere ääres elanud aastatuhandeid ja mingisugune mõju on tema tegevusel olnud algusest peale. Ent pole liiga suur lihtsustus öelda, et enamik tõsisemaid probleeme on pärit Teise maailmasõja järgsest ajast.

Just siis algas meie mere laiaulatuslik ja peaaegu üheaegne reostamine tööstuse kasvu, puhastamata olmereovee veekogudesse suunamise ning põllumajanduse kemiseerimise tõttu. Lisaks tekitati siis Läänemerre veel üks ajapomm sinna uputatud sõjamürgitünnide näol.

Naftasaaduste ja teiste ohtlike ainete transport merel ning laevade reo- ja pilsiveed pole samuti merele just hästi mõjunud. Merd on saastatud merelt, aga veel enam maalt. Tänu pikaaegsele seire- ja teadustööle on meil mere tihti trööstitust olukorrast üsna ülevaatlik pilt olemas.

Kõigepealt hakkasid selguma kemikaali DDT kasutamise hukatuslikud tagajärjed. Seda putukamürki peeti algul kõigile peale kahjurputukate täiesti ohutuks, aga tegelikkus osutus teiseks. DDT on looduses vägagi püsiv ja rasvlahustuv. Sellistel ainetel on omadus kontsentreeruda toidupüramiidi tippu.

Massilise mürgitamise tõttu hakkaski DDT kogunema elustikku, ja mida kõrgemal toidu­ahelas organism asus, seda rohkem. Merikotkad sattusid väljasuremisohtu, sest nende kehasse kogunev mürk mõjutas kaltsiumi ainevahetust sedavõrd, et munakoored muutusid pehmeks.

Uurides DDT sisaldust elustikus, avastati aga, et lisaks sellele on eri organismidesse kogunenud polüklorobifenüüle (PCB), kusjuures siingi kippusid kontsentratsioonid toidu­ahelates kasvama.

Erinevalt DDTst ja teistest pestitsiididest ei olnud keegi PCBsid teadlikult keskkonda viinud. Tegu on tehnoloogilistes õlides kasutatavate lisanditega, mille laialdast esinemist Läänemere ökosüsteemis keegi ei osanud oodata. Ometi olid need jõudnud keskkonda ja selle suures ulatuses reostanud.

Mõju oli sarnane DDT omaga, sest needki ained, väikeses kontsentratsioonis küll pea ohutud, on keskkonnas püsivad ning toiduahelais kogunevad. Nii sattusid väljasuremise äärele lisaks kotkastele ka Läänemere hülged.

Ent need ained polnud ainsad, mis kotkaid, hülgeid, saarmaid ja teisi elusolendeid ohustasid. Dioksiinid ehk täpsemalt polüklorodibensodioksiinid ja polüklorodibensofuraanid on ülimürgised ained, mida pole tahtlikult samuti eriti toodetud, kui välja arvata salamõrvade eesmärgil.

Kuid dioksiine tekib üsna mitme protsessi tahtmatu kõrvalsaadusena. Nende olulisim allikas on pikka aega olnud prügi põletamine nii lahtiselt prügilates kui ka primitiivsetes põletusseadmetes. Õnneks tekib seal dioksiine väga väikeses koguses, kuid nagu ka DDTd ja PCBsid, iseloomustab neidki püsivus keskkonnas ja kuhjumine toiduahelates.

Mürgiseid ja keskkonnas püsivaid inimtekkelisi orgaanilisi aineid on Läänemeres teisigi. Lisaks kloororgaanikale on inimtegevuse tõttu meie meres tublisti suurenenud mitme raskmetalli – elavahõbe, plii, kaadmium jm – kontsentratsioon. Needki kipuvad toiduahelates kogunema ja nõnda tippkiskjaid ohustama.

Kõik eelnimetatud ained ohustavad lisaks saarmatele, hüljestele, delfiinidele ja kotkastele toidu kaudu ka inimesi, eriti neid, kellele meeldib suurem ja rasvasem kala. Nii on näiteks tehtud hoiatusi suuremate räimede regulaarse söömise eest, ja mitte ilmaaegu.

Õnneks on ka hea uudis: mõnekümne aasta jooksul, mil DDT ja PCBde kasutamist esmalt piirati ning pärast keelati, dioksiinide teket aga seadusandlike ja tehnoloogiliste meetmetega oluliselt vähendati, on suudetud nende ainete sisaldust Läänemere ökosüsteemis tublisti vähendada. Just selle tõttu on nähtavalt kosunud meie merikotkaste ja hallhüljeste populatsioonid.

Võime üsna julgelt rääkida keskkonnakaitse eduloost – kuid siiski arvestagem, et mitte kõigi ainete kontsentratsioone pole suudetud piisavalt vähendada ja näiteks viigerhülge seisund meie rannikumeres on endiselt väga kehv.

Ka pole me seni osanud midagi tarka teha sõja pärandiga: mürgitünnid roostetavad mere põhjas. Ohtlike ainete ohjeldamises oleme saavutanud teatud edu, kuid probleemiga tuleb siiski jätkuvalt silmitsi seista.


Tegeldakse mere ületoitmisega

Ent lisaks mere mürgitamisele on inimesed tegelnud selle ületoitmisega.

Eluks on vaja lämmastikku ja fosforit. Enamikus looduslikes ökosüsteemides on neid pidevalt veidi puudu ja taimede kasvu piirab tihti just nende elementide kättesaadavus. Paraku just selline “saledusdieet” on kaasa aidanud paljude vee ja maismaa ökosüsteemide elurikkusele.

Meie meri on aastatuhandeid olnud selgeveeline ja puhas selle tõttu, et vetikate kasvuks kippus lämmastikku ja fos­forit nappima ning kiirekasvulisematel puudus võimalus kogu mereruum enda kätte haarata. Siingi saabus suurem muutus eelmise sajandi keskpaiku.

Otse vette suunatud reoveelasud, ohjeldamatu kuivendus, loomakasvatuse kontsentreerumine ja mineraalväetiste kasutamine on merre voolava lämmastiku ja fosfori kogust oluliselt suurendanud. Nüüd vohab rannikul pilliroog, lahtedes niitjad rohevetikad ja avamerel sinivetikad (tuntud ka kui sinikud või tsüanobakterid).

Võib ju küsida, et mis siis on selles halba, kui me oma mere produktiivsemaks oleme muutnud. Paraku ei tähenda primaarproduktsiooni suurenemine sellisel määral küll midagi head.

Osa meres vohavaid taimi mürgitab vee juba kasvades, kuid pikaajalisem ja ohtlikum on vetikate liigse vohamise kaudne mõju. Surres langevad nad põhja, kus bakterid neist toitudes kogu saada oleva hapniku ära tarbivad.

Juba praegu valitseb Läänemere sügavamates osas hapnikupuudus, mistõttu on need suuremale osale mereelustikust sobimatud ja tekkinud on nn surnud tsoonid. Lisaks on vetikavohamine vähendanud vee läbipaistvust, mis mõjub mõnele, ökosüsteemi seisukohalt olulisele vetikaliigile negatiivselt.

Nüüdseks on reoveekäitlust suudetud oluliselt parandada ja nii on kanalisatsiooni osa mere ületoitmises tunduvalt vähenenud – mis ei tähenda küll, justkui oleks siin kõik probleemid lahendatud. Osale Läänemere-äärsetest linnadest, eriti mis asuvad Euroopa Liidus, on ehitatud väga korralikud puhastusseadmed, teistest aga voolab reovesi ikka veel otse Läänemerre (eelkõige Kaliningrad).

Hajareostuse ohjeldamisel oleme paraku olnud vähem edukad: praeguste parimate teaduslike hinnangute kohaselt on lõviosa lämmastikust, aga ka suur osa fosforist pärit põllumajandusest. Mõningat edu on mõnel pool küll siingi saavutatud, aga see ei ole piisav.

Kuidas siis on juhtunud, et mürgitamise vähendamine on olnud tulemuslikum kui ületoitmise ohjeldamine? Eks hajareostus ongi keeruline probleem, millega tegelemine eeldab väga erinevaid meetmeid.

Kuid ikkagi, kuidas sai mere seisund üha halveneda aastatuhande vahetumise paiku, kui toitainete sissevoolu meetmeid oli selleks ajaks juba aastaid rakendatud?

Kujutage ette, et olete kedagi aastaid üle toitnud. Algul topeltportsuga, siis kolmekordse ja lõpuks neljakordsega. Kui patsient on koomaeelsesse seisu jõudnud, panete ta dieedile: vähendate toiduportsu tervelt veerandi jagu. Tulemus: surma mõningane edasilükkamine – te ju jätkate niigi ületoitmise kätte surija toitmist kolmekordse toiduportsuga, mis on küll veidi parem kui neljakordne... Just nii toimime praegu Läänemerega.


Mida inimesed mere heaks teha saavad?

Meie mere päästmiseks peavad tõsiselt pingutama kõik riigid selle ümber. Läänemere Merekeskkonna Kaitse Komisjoni (HELCOM) töö raames on valitsused kokku leppinud lämmastiku ja fosfori merre jõudvate koguste vähendamises. Endale võetud kohustused on vaja kindlasti kõigil täita, milleks tuleb teha pingutusi kõikides sektorites. Seetõttu pöörab HELCOM tähelepanu väga erinevatele merekeskkonda mõjutavatele valdkondadele.

Muu hulgas on moodustatud säästva põllumajanduse töörühm, kus arutatakse riikide meetmeid mere ületoitmise vähendamiseks, olulisimad neist on toitaine bilanss ja sõnnikukäitluse tõhustamine.

Paraku, nagu näitas äsjane HELCOMi säästva põllumajanduse töörühma koosolek, liigutakse küll õiges suunas, aga siiski teosammul. Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika, kaasa arvatud otsetoetused, paraku on osaks probleemist ega aita tõsiselt kaasa selle lahendamisele. Mere ökosüsteemi tervis on väärt senisest tõsisemat pingutust.

Loo autor: Aleks Lotman, Eestimaa Looduse Fondi ekspert
Lugu ilmus Maalehe Maamajanduse erilehes 20.04.17

Comments

Popular posts from this blog

Paluks vähem toksilist põllumajanduspoliitikat!

PRESSITEADE: Euroopa Liidu põllumajanduspoliitikas tuleb teha olulisi muudatusi

Mis on katki? Ei rohkem ega vähem kui ELi mahukaim poliitika