ÜPP muutused – ohud ja võimalused

Euroopa Komisjon üllitas 29. novembril kommunikatsiooni ÜPP tulevikust. Esimene mulje on vägagi „nii ja naa”. Väga suurt reformi ei kavandata, poliitika kahesambalist struktuuri soovitakse säilitada. Täpsemast eelarve jagunemisest sammaste ja riikide vahel juttu ei ole, sest vähemalt formaalselt võttes on see hoopis finantsraamistiku reguleerida. Siiski pole kellelegi saladus, et Brexit tähendab ilmselt survet kõigile ühenduse poliitikatele ning praegu pole selge väga oluline küsimus: kuidas kavatsetakse jagada vähendamist sammaste eelarvete vahel.





















Uus on siiski lähenemine, mille kohaselt allutatakse programmeerimisele ka esimene sammas. See on iseenesest küll mõistlik, kuid tekitab veel suurema küsimuse, miks üldse kahesambalist struktuuri säilitada. Täpsematest esimese samba programmeerimise põhimõttest väga juttu ei tehta, öeldaks vaid, et see saab olema vähem detailne tänastest maaelu arengukavadest. Kas see väiksem detailsus tulevikus ka teisele sambale laieneb, jääb mõneti ebaselgeks.

Koos programmeerimisega soovitakse suurendada paindlikkust ja liikmesriikide otsustusõigust. Tänastest paiguti väga detailsetest reeglitest ühenduse tasemel soovitakse loobuda, asendades need ühenduse tasemel kokkulepitud eesmärkide ja liikmesriigi poolt programmide koostamisel kavandatavate ning Euroopa Komisjoniga kooskõlastatavate meetmetega. Ühest küljest on see mõistlik, sest tänased ühenduse tasemel paika pandud detailsed reeglid on aeg-ajalt tõelise peavalu allikas, näiteks puude arvu ja maastikuelementide laiuse kehtestamine, mis kõrge loodusväärtusega põllumajandust diskrimineerib.

Nõnda siis ongi igati mõistlik, kui ühenduse tasemel suudetakse kokku leppida ühised eesmärgid, mida riigid siis täpsete meetmeid kirjeldavate reeglitega sisustavad. Aga just nimelt kui suudetakse. Kui ühiseid ambitsioonikaid eesmärke ei suudeta sõnastada, tooks selline paindlikus kõige madalamate nõuete nimel peetava võidujooksu ohu – pole ju saladus, et on olemas mõneti lühinägelik, kuid küllalt populaarne arvamus, justkui looks lõdvad keskkonnanõuded konkurentsieelise. Nii et keskkonnaühendustel on mõtet suuremat paindlikkust toetada vaid tingimuses, kui nendega kaasnevad ambitsioonikad keskkonnaeesmärgid.

Avalikustatud kommunikatsioonis paraku selliseid täpseid eesmärke ei leia. Keskkonnale on küll pühendatud terve alapeatükk, kus juttu sellest, et põllumajandus sõltub heast keskkonnaseisundist ja on ise keskkonna mõjutaja – täitsa õige jutt, kuid konkreetsust on vähevõitu. Kõige rohkem on juttu kliimast; veekeskkonnast ja põllumajandusega kaasnevast elurikkusest aga märksa vähem.

Nõnda tuleb keskkonnaühendustel nõuda keskkonna kaitseks selgeid eesmärke. Nende näiteks on põllumajandusega seotud elurikkuse kaitse, nagu kõrge loodusväärtusega põllumajandusmaa, eriti pärandkoosluste säilitamine ja taastamine, põllulindude allakäigu peatamine ja tagasipööramine, tolmeldajate ja mullaselgrootute hoid ning põllumajandusloomade ja kultuurtaimede tõugude ning sortide jätkuv kasvatamine. Teisalt on vajalikud mõõdetavad eesmärgid taimetoitainete (lämmastiku ja fosfori) leostumise ning pestitsiidide kasutamise ja sellega kaasneva keskkonnakahju vähendamiseks. Vajalikud on eesmärgid mulla orgaanilise aine kaitseks ja kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamiseks, vee mõislikuks kasutamiseks jpm.

Praegu võib öelda, et kommunikatsiooniga saab loodetavasti edasi töötada, aga praegusel kujul kaasnevad sellega ka riskid. Seega, sellega mitte üksnes saab, vaid kindlasti tuleb edasi töötada.


Mõningate olulisemate keskkonnaühenduste reaktsioonid väärivad samuti lugemist:





IFOAM EU Group:

BirdLife Europe:



Comments

Popular posts from this blog

PRESSITEADE: Euroopa Liidu põllumajanduspoliitikas tuleb teha olulisi muudatusi

Mis on katki? Ei rohkem ega vähem kui ELi mahukaim poliitika

PRESS RELEASE: European Union’s agricultural policy needs a significant change