Mõeldes Euroopa Liidu rahastamise tulevikule. Kui palju raha jätkub Ühise Põllumajanduspoliitika meetmetele?
Euroopa
Komisjon on üllitanud ühe olulise aruteludokumendi Euroopa Liidurahanduse tulevikust. Ei hakka
pikemalt arutama selle üle, kas selle ja paljude teiste sarnaste
dokumentide koostajad polegi näinud kuulsat seriaali „Jah,
minister”... või siis vastupidi, on sellest koguni innustust
saanud. Eriti tore on lk 23 kirja pandud mure Euroopa Liidu
ametnikkonna alarahastatuse üle. Tundub, et selle lõigu kirja
pannud ametnikud elavad teisel planeedil võrreldes eurooplaste
enamusega. Ent dokumendis on ka üht-teist, millele saab siiski
tugineda edasistel aruteludel Euroopa Liidu ja selle suurime
poliitika – ÜPP – rahastamise tuleviku üle.
Kahtlemata
on positiivne (ehkki mõneti triviaalne) dokumendi 2. peatükis
väljendatud põhimõte, et avalik raha peaks minema avalike hüvede
eest maksmisele. See loob aluse Euroopa Liidu eelarvestamise
põhimõtete viimisele mõistlikule alusele ja selge eesmärgita
rahakulutuste, nagu näiteks ÜPP 1. samba otsetoestused,
lõpetamisele pärast 2020. aastat. Kahjuks dokumendi koostajad pole
ise järjekindlalt jälginud kõnealust põhimõtet, muuhulgas
eelnimetatud otsetoetuste maksmise lõpetamist isegi ei kaaluta,
arutades vaid ühe võimalusena nende kärpimist.
Peatükk
3 käsitleb erinevate poliitikate senist tulemuslikkust, kuid jääb
väga üldsõnaliseks. ÜPP kohta üritatakse mõista anda, et see
rahastab „kestlikku põllumajandust”, kuigi kõik asjaga kursis
olevad inimesed teavad, kuidas selle Euroopa põllumajanduse
säästvusega või kestlikkusega lood tegelikult on. Siiski tuuakse
välja üks oluline asjaolu: ÜPP eelarvest kulub 80% vaid 20%
tootjate toetamiseks, seega ülejäänud 80% taludest peavad leppima
20% toetustest. See näitab veel kord, kui silmakirjalik on ÜPP
põhjendamiseks toredate väiketalude fotode eksponeerimine. Peatükk
4 on pühendatud erinevate poliitikate, sealhulgas ÜPP
reformimisele, kuid selget tulevikuvisiooni sealt ei paista.
Peatükk
5 käsitleb viit tulevikustsenaariumi:
a)
„Samamoodi edasi”;
b)
„Teha vähem koos”;
c)
„Mõned teevad rohkem”;
d)
„Põhjalikud ümberkorraldused” ja
e)
„Teha palju rohkem koos”.
Ega
siin tegelikult ju palju valikuid pole. Jätkamine tehes nägu, nagu
oleks kõik korras, oleks naeruväärne; lihtsalt ühistegevuste ja
-kulutuste vähendamine ilma nende sisusse tungimiseta nõrgendaks
Euroopat, selle vastand, bürokraatide unelm palju suuremast
kulutamisest oleks enesetapjalik, kuid on õnneks võimatu. Erinevate
huvide alusel sarnaste liikmesriikide ühistegevus lisaks Euroopa
Liidu tasemel kokkulepitule on teatud määral loomulik ja vajalik,
kuid näha selles põhilist teed tulevikku on samuti absurdne.
Õigupoolest
ainus tähelepanuvääriv stsenaarium on „põhjalikud
ümberkorraldused”, kuid tegelikult pole seegi piisavalt süvitsi
minev. Ühise Põllumajanduspoliitika otsetoetused näiteks siingi
üksnes „vähenevad”. Kodanikühiskond peaks ilmselt nõudma
Euroopa Liidu rahastamise tõeliselt põhjalikku muutmist, mis
vastaks 21. sajandi väljakutsetele. Avalikku raha tuleb tõesti
maksta üksnes avalikes huvides, nagu ka dokumendi koostajad on
lõpuks mõistnud. Enam ei saa maksta mingeid toetusi lihtsalt selle
pärast, et nii on ikka tehtud. Vaja on avalikku arutelu, mis on need
ühised avalikud huvid, mille nimel meie kõigi ühist avalikku raha
maksta.
Autor: Aleksei Lotman
Autor: Aleksei Lotman
Comments
Post a Comment