Jätkusuutliku põllumajanduse poole / Towards sustainable agriculture

Hiljuti pöördus mu poole taas kord üks tuttav talupidaja, kelle lihaveised hooldavad väga väärtuslikke rannaniite. PRIA oli tema maadest märkimisväärse osa kuulutanud „abikõlbmatuks”. See kõik on justkui deja-vu aastast 2006, mida paraku olen ikka ja jälle kogenud ka vahepealsetel aastatel. Jutt ei ole siinkohal vaidlusest hoolduse kvaliteedi üle – kas kõik platsid on piisava koormusega karjatatud – vaid just nimelt selle üle, kas need tükid karjamaast, kus leidub mõni põlvekõrgune kadakas, üldse on toetuse maksmist võimaldava karjamaa osad. Kui ei ole, on tegu „pindalaerinevusega”, mis ÜPP kõnepruugis on üks kurjakuulutav sõna – kohe võib hakata tiksuma võimalus varem „abikõlbmatule” alale makstud toetuste tagasinõudmiseks. Pilt, kuidas PRIA ametnik kõnnib GPS-seadmega ümber kümnekonnast põlvekõrgusest kadakast koosneva hõreda tukakese, oleks naljakas, kui see poleks tegelikult jõle. Antud juhul tähendab see järjekordse toetuste tagasinõude ohtu. Võiks süüdistada konkreetseid

A beef farmer whom I know well informed me recently that he is facing penalties for claiming support on “ineligible” land. It is like deja-vu from 2006 that has also all too often repeated itself. The farmer in question is taking care of large coastal pastures – semi-natural habitats of high nature value. On his pastures some small patches have little juniper bushes. Let me be clear: it is not about GAEC or sufficient management. It is about “eligibility”: these small patches, integral part of his pastures that are not easy to distinguish from the remaining “eligible” meadow-land, are threatening him with severe penalty due to non compliance with “eligibility criteria”. Looking at the official responsible for the on the spot check going with GPS around the small patches with tiny juniper bushes would have been hilarious if it would not be disgusting. The very real threat of withdrawal of “undue payments” is handicapping the High Nature Value farming – here and now, and in ma

European Parliament held a vote on pesticides in Ecological Focus Areas (EFA) in the middle of June. According to the current regulation Nitrogen fixing crops can be counted as EFAs, even without any specific controls on pesticides, making them pointless from the environmental point of view. The Commission thus decided to rectify this situation with a delegated act banning use of pesticides in all EFAs – something that should be seen as completely natural. The Parliament’s COMAGRI decided however to block this move, as also was written in the previous post on this blog. In order to veto the Commission’s delegated act the Parliament would need an absolute majority. All the major European environmental NGOs did their best to avoid this nasty thing happening. People wrote, phoned, tweeted and used all possible means to reach out to the MEPs. I did my bit as well of course. The vote was close. Actually there was a simple majority for continued use of pesticides in EFAs but in

Juuni keskpaigas toimus Euroopa Parlamendi täiskogul hääletus pestitsiidide ja ökoalade teemal. Nimelt lähevad ökoaladena kirja ka lämmastikku siduvad kultuurid, kusjuures mingeid erilisi piiranguid seal pestitsiidide kasutamiseks seni polnud, mis teeb need alad muidugi „ökoaladena” mõttetuks. Euroopa Komisjon otsustas siin teha väikese vigadeparanduse ja keelustada delegeeritud õigusaktiga ökoaladel pestitsiid – midagi, mis võiks ju olla iseenesestmõistetav. Paraku leidis Euroopa Parlamendi põllumajanduskomisjon (kellele meeldib inglisepäraselt, siis „komitee”), et selline muutus on vastuvõetamatu ja tegi parlamendi täiskogule ettepaneku see delegeeritud akt tagasi lükata. Kirjutasin sellest oma eelmises postituses. Veto jõustumiseks oleks vaja parlamendi absoluutset häälteenamust. Kõik suuremad Euroopa keskkonnaorganisatsioonid andsid endast parima, et seda ei juhtuks. Kirjutati, helistati, säutsuti jne võimalikult paljude Euroopa Parlamendi liikmete suunal. Eks ands